Pikem intervjuu. Ühte osa intervjuust tahaks tsiteerida ja alla joonida.

Nimelt on ajastu paraku selline, ja mitte ainult Eestis, vaid läänemaailmas üldisemalt, et poliitiline ruum ja avalik diskussioon kipub otsima eristusi ja vastandusi, just nimelt väärtuste ja identiteedi pinnal.

Oleme nõus minema päris üksikasjalikuks, et leida midagi erinevat, midagi, mis justkui võimaldab vastandamist. Paraku väärtus- ja identiteedipoliitika poliitika niimoodi toimibki – ta on oma olemuselt erinevuste poliitika ning minu hinnangul on see võimalus juhtida avalikku diskussiooni kõrvale palju olulisematest teemadest, milleks on klassikalised sotsiaalmajanduslikud ebavõrdsused ja võimalused. Selle asemel pannakse inimesed vaidlema, milliseid sümboleid ja eneseväljendusviise võib kasutada, kuidas oma eraelu korraldada ja kõike seda, mis on lihtsalt emotsionaalselt nakatav, mida on lihtne ekspluateerida, aga mis tegelikult ei anna ühiskonna arengu mõttes suuremat tulemust.

Minu meelest on hästi oluline teadvustada seda poliitilist nihet ja mõelda ka meedias, kuidas vähendada erinevuspoliitika rolli meie avalikes diskussioonides. Üks näide, mis võimaldab seda paremini mõista – traditsiooniliselt oli poliitiline väli ka Eestis jagatud parem- ja vasakpoolsuse vahel. Klassikaline jaotus oli, et parempoolsed panustavad rohkem kapitalile, erasektorile ja turule ning teevad vastavalt poliitilisi otsuseid ja vasakpoolsed panustavad pigem inimeste tööle ja riigi rollile ning sellest johtuvalt kujundavad ka arusaamu sotsiaal- ja maksupoliitikast ja nii edasi.

Viimased kümme aastat on Eesti poliitilist välja liigendanud jaotus liberaalid versus konservatiivid. See ei ole enam sotsiaalmajanduslik jaotus, nagu seda oli vasak- ja parempoolsus, vaid see on just nimelt väärtusjaotus. Otsitakse erinevust sellel tasapinnal, milline on moraalne eluvorm, mis on Eestile kohane, milline on õige viis oma identiteeti välja näidata, milline on õige viis pereelu elada – see on see, mis kanaliseerib poliitilisi diskussioone, tekitab konflikte ja arutelusid. Aga minu arust ei võimalda see tegeleda Eestile tegelikult oluliste teemadega, mis puudutavad meid palju rohkem ja vahetumalt.

Tulemus on ka see, et taoline jaotus tekitab kummalise olukorra, kus väga sageli inimesed, kelle sotsiaalmajanduslik positsioon eeldaks, et nad toetavad erakondi, kes seisavad näiteks töötajate õiguste eest või kaitsevad maksusüsteemi, mis jätab vaesematele rohkem raha kätte, annavad oma hääle erakondadele, kes toetavad hoopis vastupidiseid suundi, sest see erakond pakub neile hoopis mingisugused sümbolid, mille üle pureda või mille üle vaielda.

Inimesed hääletavad üha rohkem omaenda reaalsete huvide vastu, oma sümboolsete väärtuste kaitseks. Minu meelest ei ole see mõistlik ja selle võiks läbi näha. Ootan Eestis rohkem avalikku diskussiooni, kas need vaidlused, mis struktureerivad meie avalikku ruumi viivad Eestit edasi või on need mingi varjuteater, mille varjus saab põlistada või isegi süvendada seniseid sotsiaalmajanduslikke ebavõrdsusi.